1. "Puudutamine": Peamine meetod on see, kas tekstuur on peen ja osakesed ühtlased. Praegu on turul pakutavatel PPR-torudel peamiselt mitut värvi valget, halli ja rohelist. Üldjuhul ei saa ümbertöödeldud plastist valget teha, mistõttu paljud arvavad sageli, et valge on parim. Tegelikult on see seisukoht suhteliselt ühekülgne. Tehnoloogia uuendamise ja täiustamisega ei ole värv PPR-torude kvaliteedi eristamiseks standard. Kas see on hea või halb, seda ei saa lihtsalt pealt vaadates öelda. Peate seda puudutama, karedad osakesed on tõenäoliselt segunenud muude lisanditega ja tunnete järgi saate toru kvaliteedi kindlaks teha.
2. "Lõhn": lõhnaga või ilma. PPR toru põhimaterjal on polüpropüleen. Headel torudel pole lõhna ja halbadel on imelik lõhn. Tõenäoliselt segatakse see polüpropüleeni asemel polüetüleeniga.
3. "Näpistamine": PPR-torul on märkimisväärne kõvadus, kui seda saab kergesti pigistada deformeerunud toruks, mis kindlasti ei ole PPR-toru.
4. "Purrutamine": heal PPR-torul on hea "vastupidavus" ja see ei ole hea PPR-toru, kui seda on liiga lihtne purustada. Tugev kõvadus ei tähenda aga head elastsust. Kõigil on kahtlusi PPR-toru suhtes, mida ei saa katki teha. Selle põhjuseks on asjaolu, et mõned hoolimatud tootjad suurendavad torude kõvadust, lisades liiga palju kaltsiumkarbonaati ja muid lisandeid, mistõttu sellised torud võivad pärast pikka aega hapraid pragusid tekkida.